Arktiline maastikuarhitektuur

Antud projekt on jätkuks varem valminud arhitektuursele uurimistööle Arktika teemal. Polaaralad, mis seisavad silmitsi ulatuslike keskkonna-, sotsiaalsete ja majanduslike muutustega, nõuavad ka arhitektidelt kohanemist sealsete olude ja võimalustega. Projekt käsitleb Franz Josephi maad, sinna toimunud ekspeditsiooni ning tulevikus kasvava Arktika turismi vajadustele vastava taristu kavandamist.

Möödunud sügisel osales arhitekt Mari Hunt 40-päevasel ekspeditsioonil Franz Josephi maale. Ekspeditsiooni korraldasid National Geographic ja rahvuspark „Vene Arktika“, et hinnata Franz Josephi maa kõrgarktilise ökosüsteemi praegust seisundit ning pikaajalisi keskkonnamuutusi. Mari kutsuti Northbrooki saarele kavandama Cape Flora tulevast turismitaristut.

Cape Flora on Northbrooki saare kõige muljetavaldavam paik. Neemel kõrguvad umbes 200 meetri kõrgused värvikad kaljuseinad, mille pinnast väetavad sellel pesitsevad suured linnukolooniad. Lõunasuunaline asetus soosib saarele ebatavalist lopsakat taimestiku kasvu. Cape Flora rannajoon on mere ja jää survel põhjustatud erosiooni tõttu järsk ning kitsas rand koosneb peamiselt rannakaljust välja uhutud rahnudest ja kividest. Idast edelani avatud rannajoon muudab paadiga randumise sageli keeruliseks või isegi võimatuks. Lisaks mereerosioonile mõjutab Cape Florat ka termokarst. Igikeltsa taandumisel sulab järk-järgult pinnases olev jää tekitades õõnsusi, mis varisevad kokku või juhivad pinnavee maa alla. Eeldatavasti põhjustab see lähitulevikus Cape Flora tasandikul asuva iseloomuliku tiigi kuivamise.

Neeme tasandiku kohal asuvad nõlvad on osaliselt kaetud paksu sambla- ja samblikukihiga, mis on äärmiselt tundlik – neil aladel ei tohiks liikuda. Külastajate tegevus ohustab ka tasandiku servas asuvaid järske nõlvu ja lahtisest pinnasest uurdeid, kus kõndimine kiirendab erosiooni ning hävitab taimestikku. Seal kasvavaid õistaimi võib aga leida ka lähedal asuvatel tasasematel ja vähem haavatavatel aladel. (Lisainfo: www.franz-josef-land.info)

Tänu oma asukohale saarestiku lõunaservas ning väiksemale jääkatte ulatusele võrreldes teiste Franz Josephi maa piirkondadega, kujunes Cape Florast 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses polaarekspeditsioonide üks olulisemaid tugipunkte. 1881. aastal sattus siin laevahukku Briti purjetaja ja maadeavastaja Benjamin Leigh Smith. 1896. aastal leidis Cape Floral aset juhuslik kohtumine maadeuurijate Fridtjof Nanseni ja Frederick George Jacksoni vahel. Sel ajal juhtis Jackson kolm aastat kestnud Jacksoni–Harmsworthi ekspeditsiooni, mille käigus kaardistati ja uuriti Cape Florast lähtudes suurem osa kogu saarestiku lääneosast.

Cape Flora tasandikul on tänaseni säilinud mitmeid ajaloolisi jälgi. Seal võib näha palkhoonete ja kaheksanurksete varjualuste vundamente, vanu kiviteid ning ühe meremehe matmispaika. Enamik tänapäeval säilinud ajaloolistest objektidest pärineb 19. sajandi lõpust Jacksoni ekspeditsiooni ajast. Hilisemast perioodist on lisandunud mitmesugused mälestusmärgid ja mälestustahvlid, mis tähistavad erinevaid ajaloolisi sündmusi.

Arhitektuuriprojekti eesmärk oli kaardistada ala ning määrata kindlaks olulised paigad, millega matkaradade kavandamisel arvestada. Rajad pidid täitma nii hariduslikku kui ka looduskaitselist eesmärki, suunates külastajaid mööda arheoloogilistest ja ajaloolistest objektidest ning väärtuslikest taimekooslustest. Samal ajal tegelesid teised ekspeditsiooniliikmed topograafiliste ja arheoloogiliste uuringutega, mis olid radade kavandamise aluseks.

Rahvuspark „Vene Arktika“ plaanis rajada taristu järgmisel hooajal. See võimaldaks Põhjapooluselt saarestikku saabuvatel turistidel liikuda mööda uusi matkaradu, mis juhivad külastajad läbi piirkonna, kahjustamata selle arheoloogilisi ja ajaloolisi vaatamisväärsusi.

Arhitektuur: Mari Hunt
Pindala: 10 ha
Aasta: 2014